Kaarma naine

 

Kaarma naise pidulik kostüüm koosnes järgmistest osadest: särk, seelik, liistik, põll, lahttasku, vöö, peakatted ja rätid, kampsun, pikk-kuub, ehted, kindad, sukad, kingad.

Särk

Lihtne ja kaunistusteta argipäevane särk õmmeldi pleegitamata jämedast linasest riidest. Piduliku riietuse juures tõmmati selle peale lühike särgipiht käised. See õmmeldi peenemast ja hästi valgeks pleegitatud linasest kangast ning oli nii pikk, et ulatus vaevalt seeliku värvli alla. Varrukasuus ja kaelaava juures olid püstvoldid püstkurrud, varrukapärades väikesed lappvoldid. Kraed ääristas kuni 2,5 cm laiune niplispits. Täisnurksed riidetükid – õlalapid õlarihmad, mis õmmeldi särgi õla peale kaunistati valgete tikkpisteridadega. Sõltused olid põimitud, otstes tuttidega paelad, millega kinnitati särgi kaelus ja mõnikord nööpide asemel ka mansetid varrukavärvlid.

Seelik

Pikitriibuline seelik kiutkuub, küütkuub, kurduskuub valmistati ühest laiast –  ühest kanga tükist, mille laius võrdus seeliku pikkusega. Värvli juurest umbes 8 cm pikkuselt kangas kurrutati – tehti plisseetaolised väikesed voldid. Ülejäänud osas oli seelik vabalt langevate voltidega. Väikesed püstvoldid püstkurrud seati nii, et punane või muud värvi  triip riips peale musta jäi kurru harjale. Triibud olid enamvähem ühelaiused – tavaliselt alla 1 cm ja värvivalikult tagasihoidlikud. Tavalised värvid olid punane, must, sinine, roheline, lilla. Mõnikord kooti tumeda triibu sisse sama värvi, kuid veidi heledamat tooni süda. Üldiselt kasutati heledaid värve üsna harva, valge ja kollane puudusid üldse. Harilikult kasutati korraga 2-3 värvi. Üldreeglina mõeldi triibustik ise välja, kuid häid mõtteid käidi ka küla pealt laenamas. Leinaseelikud tehti sinise-musta triibulised.

Seeliku esiosa jäeti umbes mõnekümne sentimeetri laiuselt kurrutamata. Alläärde õmmeldi jätkuna tumesinine ännapael – kuni 3 cm laiune villane pael. Liitekohale kinnitati punane nöör tael. Seespool seeliku allääres oli alane, vastane. Linasest või kehvemast lõngast kootud villane riideriba, mis õmmeldi seeliku alla äärde ja keerati tagasi. Pidi serva kulumise eest kaitsma.

Seelik oli mõõduka pikkusega, pahkluuni või veidi üle selle, nii et kõndimisel pidi saama vabalt astuda.

Raske seeliku ülalhoidmise kergendamiseks kasutati trakse. Tavaliselt olid need kalarookirjalised tugevad villased paelad kalandiraksid, mis käisid üle õlgade ja ristusid seljal.

Liistik

Liistik oli lühike vestitaoline pihakate, mis moodustas seelikuga komplekti. Tumesinisest villasest riidest liistik oli voodrita ja kuni vöökohani kehasse töödeldud. Alläärde õmmeldi samast kangast rühmiti volti seatud riideriba seesid. Ees õmmeldi see siledalt pihaosa külge. Ümarat rinnaavaust kaunistasid punane kant ja kardpael. Punasega kanditi ka alumine äär. Ees kinnitus liistik haakidega.

Põll

Põll tehti valgest linasest riidest. Allääres olid kaunistuseks piluread. Ääristati linase niplispitsiga, mis oli krae pitsist veidi kitsam. 19. sajandi lõpupoole muutus materjalikasutus mitmekesisemaks – juurde tulid kalingur, musliin, mustriline sits. Kaunistamisel piirduti nüüd tihtipeale ainult allaäärde õmmeldud värvilise paelaga, mille otsad pöörati külgedel üles.

Lahttasku

Rahvarõivad olid sageli ilma taskuteta. Selle asemel kasutati lahttaskut. Kaarmal tehti uhkeid taskuid, mis seoti paremale puusale. Neid kaunistati helmeste kudruste, värvilisest klaasist torukujuliste piiprellide, aplikatsioonide, paelte ja tikandiga, sageli erinevaid kaunistamisviise omavahel kombineerides. Vööle kinnitamiseks kasutati palmitsetud, kootud või taskukandist tehtud paelu.

Vöö

Levinud oli kirivöö, mis pidi ulatuma 2-3 korda ümber keha. Saaremaa vöö eripäraks oli tume koloriit. Kuid selle kõrval tehti ka valge põhja ning punase mustri kirjaga vöösid.

Kaarma vöö paistis silma oma suurema laiusega, mis võis mõnikord üle 8 cm.

Mähiti nii, et seeliku- ja põllevärvel, põlle- ja lahttasku paelad jäid vöö alla.Vöökorrad mähiti kõik üksteise peale, paistma jäi ainult pealmine kord.

Peakatted

Tanu

Eestvaates ristkülikukujuliselt murtud ja ühtlaselt lai tanu tehti pappalusele tõmmatud valgest riidest. Tanu mustri kirja kõrgus oli 16-17 cm. Kogu pinda kattis lopsakas stiliseeritud lillkiri, mis tikiti villase lõngaga madal- ja varspistes. Valdavaks värviks oli punane, vähem oli tume- ja helesinist ning rohelist.

Tanu kuulus abielunaise piduülikonna juurde.

Tuttmüts

Varrastel kootud tuttmüts nolkmüts, kirimüts oli alt laiem seatud äärega ja ülespoole ühtlaselt teravneva sopiga. Sopi otsas oli tutt. Tumesinise põhivärvi sisse kooti tavaliselt kolm punast musta kirjaga vööti. Nagu Lääne-Saaremaal kombeks oli, kandis ka Kaarmal tuttmütsi nii neiu kui abielunaine. Erinevus oli kandmise viisis: abielunaine  seadis sopi paremale, tüdruk vasakule õlale.

Kabimüts

Kabimüts pinnmüts tehti kahest papitükist voodrile, millele tõmmati lilleline siid- või sitsiriie. Saaremaa kabimüts olid mandri omast madalama harjaga. Seest kaeti pappalus kodulinase või poeriidest voodriga. Tihitpeale pandi pappaluse ja voodri vahele polster, et kõva mütsi oleks peas mugavam kanda. Kaunistati sinise kandi ja kindlasti uhke kardpaelaga esikülje äärel ja harjal. Mütsi kukla peale kinnitati tavaliselt samast katteriidest tehtud lindid, mille otsad langesid vabalt seljale. Kabimüts oli nii naise kui neiu peakate. Abielunaise tunnuseks oli mütsi äärde õmmeldud kitsas pits treemel. 

Rätid

Tunti pearätti ja rinna- ning õlarätti.

Pearätt oli täiendav peakate, mis seoti tanu või mütsi peale viimase kaitseks vihma, tuule, tolmu, ka päikese pleegitavate kiirte eest. Kaarmal kanti kogu Saaremaale iseloomulikku punase-valge- või sinise-valgeruudulist linast või poolvillast rätikut.

Rinnarätik kuulus kindlasti liistiku juurde, aga seda kanti ka kampsuni peal. Vanem rinnarätt tehti pearätiga samast kangast. 19. sajandi lõpu poole hakati poest ostma lillelisi puuvillaseid ja siidirätikuid. Nelinurkne rätik murti kolmnurgaks ja seati särgikrae alla. Selja taga jäeti nurk liistiku peale, ees toodi otsad abu hõlmade alla. Kinnitati sõle või salanõelaga.

Narmasääristega villast suurrätti kanti õlgadel kolmnurkselt kokkumurtuna.

Üleriided

Kampsun

Kampsun oli tumedast kodusest villasest vanutatud kangast tüssist  lühike pihakate. Erinevalt linnamoelisest jakist, mille hõlmad asetsesid vaheliti ja nööbiti kurguauguni kinni, oli kampsun lahtise rinnaesise ja vastakuti asetsevatega hõlmadega, mis kinnitati haakidega. Kaarma tumesinine või must kampsun sarnanes tegumoelt siinse liistikuga, oli ainult pikkade varrukatega. Allääres oli voltidega riideriba ja kaelus kaunistati värvilise kandiga. Kampsunit kanti suvel jaheda ilmaga pealisriidena, talvel pikk-kuue all.

Pikk-kuub

19. sajandi II pooles levis linnalähedastes piirkondades potikuub. Lambamustast või tumesinisest kangast potikuub oli keskkohast läbilõigatud. Pihaosa lõikelt sarnanes see kampsuniga.Vöö oli kuuega samast kangast ja krae võrdlemisi lai.

Ehted

Lühikesed kurguhelmed olid igapäevaseks kandmiseks ja neid oli tihti mitu rida ümber kaela. Pidulikum helmekee oli pikem ja koosnes samuti mitmest värvilisest helmereast.

Saaremaa tüüpi kuhiksõlg (sõlus) oli suhteliselt väike (läbimõõt 2–4 cm) ja kaunistatud lihtsa graveeritud geomeetrilise või stiliseeeritud taimeväädi-ornamendiga. Saaremaa väikestel kuhiksõlgedel ei ole suu- ega välisserva vitsa. Väikseid sõlgi kanti mitu tükki (2–4) ühekorraga. Sõled paigutati nii, et allpool olid veidi suuremad, nende kohal aga väiksemad sõled. Tuntud olid ka südamekujulised kolme ripatsiga sõled (aga vähem kui Sõrves).

Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

Kindad

Kindad ei olnud ainult külma eest kaitsjad, vaid ka uhkuseasjad, mida pruudid kandsid laulatusel nii suvel kui talvel, kinnastes mindi lauakirikusse jne. Labakindad raid- ehk kottkindad  kooti varasemal ajal ühevärvilised, hiljem mustrilised. Kudumisoskuse arenedes hakati tegema sõrmkindaid, mis sarnanesid mustrilistele labakinnastele.

Sukad

Kaetud sääred olid üheks abielunaise tunnuseks. Varasemad jalakatted säärised sukavarred, mille peale tõmmati lühikesed sokid kapetad, olid kasutusel veel 20. sajandi alguseski. Sukad olid Kaarmal 19. sajandil Lääne-Saaremaale omaselt punased. Sajandi keskpaigas hakati sukavärvina hindama sinist. Sajandivahetusel hakati kuduma ka halle ja musti sukki.

Sukad ulatusid põlvini või pisut üle. Et need alla ei vajuks seoti sukad altpoolt põlvi 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

Kingad

19. sajandi keskel kanti Saaremaale tüüpilisi traadiga allaõmmeldud taldadega raadiga kingi, millel olid madalad rautatud puukontsad. Nende kodus valmistatud loomanahast pealsetega kingade iseloomulikuks jooneks olid koos kannaosaga lõigatud kõrvad, mis seoti jala peal nööri või naharibaga kokku. Nende kõrval tehti ka tipskorkiskingi, mille konts kork oli peaaegu keset talda. 19. sajandi II poolel olid pidukingadeks raadiga kingadele üldkujult sarnased nakikingad, mille tallad löödi alla tikkudega.

 

 

Kasutatud kirjandus:

1. Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981.

2. Kurrik, Helmi. Eesti rahvarõivad. Tartu, 1938.

3. Leinbock, Ferdinand. Kabi- ja pottmütsid. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat.

    I. Tartu,1925, lk. 89-103.

4. Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.

5. Soorsk, Maret. Saare maakonna rahvarõivad. Kuressaare, 2008.

6. Voolmaa, Aino. Eesti rahvarõivaseelikud. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat.

     XXV. Tallinn, 1971, lk. 106-149.

7. Värv, Ellen. Kuidas saare maanaised 19. sajandil riides käisid. – Saaremaa Muuseum.

    Kaheaastaraamat 2003-2004. Kuressaare, 2005, lk. 133-168.

 

Teksti koostas: Maret Soorsk

Ehete osa toimetas ja retsenseeris: Jana Reidla