Käina naine

Särk (kurdussärk, juppsärk)

Kogu Hiiumaal oli särgi näol  enamasti tegemist nö ihusärgi või alussärgiga. Oma lõikelt sarnanes särk (suursärk ehk kurdusssärk) küütkuue ehk seelikuga, kuid õmmeldi linasest riidest. Suvel kasutati pikka linast eest nööbitava pihaosaga kurdussärki tavalise  ja sageli  ainukese tööriidena. Külmal ajal kanti villase seeliku all kirikusse minekul sedasama pikka kurdusssärki, kodus igapäevasemat juppsärki. Käinas, mõneti ka Emmastes arenes suvine kurdussärk 19. Sajandil ka iseseisvaks suveseelikuks,  millega sobis ehk rahva ettegi tulla. Just seepärast hakati seeliku alaosa varasema vollimise asemel kurrutama.

Seelik (mustkuub, küütkuub) 

19. sajandi keskpaigani kandsid Hiiumaa naised lambapruunist villase riide laidudest (8) kokku õmmeldud alaosa ja nööbitava villasest või linasest riidest pihikuosaga seelikut. Sajandi keskel asendati ühevärvilised seelikud triibulistega, mis ühtlasi muutis riietuse piirkonniti varasemast erinevamaks. Tegemist oli endiselt pihaosa ehk öödri külge kinnitatud seelikuga.  Käina seeliku puhul jäi domineerima punane põhivärv, mida ilmestas eraldiseisev roheline triip ja üks kitsas värvilne  triibugrupp. Kokkuvoltides jäi näha ainult punane põhivärv. Üksikud nö kirjud seelikud, kus esines Reigilie sarnaselt kaks triibustikugruppi vaheldumisi lambapruuni vahevärviga, volditi kokku pisut juhuslikult, mingit värvigruppi pealiskorras eelistamata. Seelik ulatus poolde säärde, seda ei pikendatud  toodiga.

Käised

Käiseid kantakse seeliku eestnööbitava pihikuosa  peal. Varasemad käised õmmeldi linasest riidest, kuid puuvillase riide kättesaadavaks muutumisel tehti sellest  juba kõik pidupäevakäised. Käinas jäid pikalt kasutusse  kurrutatud umbkäised, mis sajandi lõpukümnendeil asendusid siin-seal  krousitud esi- ja tagaosaga käistega, millel oli väike mahamurtud krae ning kitsas poepits   alaservas

Põll

19. sajandi II poole Käina põlledel  on tavaliseks  mitu eenduvat külgekinnitatud volangi ja satsi. Põlled on ise võrdlemisi lühikesed. Koos pitsiliste käistega võeti kasutusele ka pitskaunistustega põllesid (maksimaalselt 2-3 pitsi).  Põlle kandsid nii neiud kui naised.

Ehted

19. sajand oli ehete poolest võrdlemisi tagasihoidlik, kuid käiste kinnitamiseks ja kaunistamiseks kasutati mitmeid vitssõlgi, silmadega preese, erinevaid helmeid, värvilisi kaelapaelu, rätikuid sõrmuseid jms.

Vaskvöö rõhkudega

Käinas kanti seeliku peal vaskplekiga kaetud nahkvööd, mille küljes rippusid nii “kuldsed ketid litritega (rõhud) kui ka tinast tupega nuga ning messingist kattega nõelakoda. Käinas muutusid rõhud veel sajandi lõpukümnenditel. Et rõhukettide arvu suurendada, asendati vasklapp traadist rõngaga. Nii sai kettide arv ulatuda üle 10. Ka oli Käina kandis mitmeid rõhumeistreid

Sukad

Triibulise  seeliku juures kanti valdavalt valgeid sukki, aga püsima jäid ka mustkuue juures enam kasutatud punased sukad.

Kingad

Pidulikul puhul on Hiiumaal kantud madala kontsaga musti paelkinnisega kingi. Valged puuvillased paelad muutside neid moekamaks.

Peakatted

Palmik

On kalevist  händadega pähepõimitav peakate, mis hoiab nii neiu kui naise  pikad juuksed korralikult koos. Palmikud võisid olla eri värvi kalevist:  rõõmuaegsed punased ,paastuaegsed sinised ja leinaaegsed mustad.Käina palmiku  hännad kaunistati ainult alumises osas lihtsa kardpaela ning värvilise kalevist või siidist kandiga. Palmiku peale pandi ja kinnitati kõik ülejäänud peakatted

Seppel

on  pruudipärg, mille võru on üleni kaetud klaashelmeste,  ja mitmesuguste läikivate kaunistustega. Pärja tagaosas ripuvad siidist paelad, nende all värvilisest siidriidest lina, millel samuti üksikuid kaunistusi

Tanu

Käina abielunaise väike vitstanu oli kindlasti enam  sümboli kui reaalse peakattena võetav. Õhuke poolkuud või aupaistet meenutav valge sümbolehe kinnitati nõeltega palmiku külge. Vanemad tanud olid ristpistes tikitud, uuemad paelkaunistusega. Ainult Käina tanudel  Hiiumaal esines ka eraldi teise lõngaga  mustrisse kinnitatud villast lõnga, mida kasutati tanutikandis nöörilustuse laadis mustrina.

Pealinad

(vallalislina, nuutislinad) –pikad valged otskaunistustega pealinad, mida 19. Sajadil kasutati enamasti veel pulmade ja muude traditsiooniliste kirikuga seotud tähtpäevadel

Att

muistne tuisukott, enamasti vanutatud villasest valgest riidest, üksikjuhtudel ka linasest riidest. Viimast kasutatigi rohkem suvl ja sügisel tuulise ilmaga või tolmust tööd tehes. 

Kehakuub

varrukateta pikk pruunist kodukooud riidest taljesse töödeldud vest. Jäi kasutsse peamiselt Käina kihelkonnas, kuid oli varem ilmselt levinud ka mujal Hiiumaal

Jakk, jäku, vildne särk

Jakilaadsed kehakatted ehk vähejäkud õmmeldi lambapruunist villasest riidest ja need meenutasid oma lõikelt  pikkade kuubede lühikesi variante. Eest paari haagiga kinnitatavad. Varrastel kootud jakid ehk särgid, olid enamasti tumesinised või lambapruunid, riidega äärtest kanditud . Kinni käisid nagu jäkudki enamasti vöökohast haakidega.

Ülerõivad

Käinas  kanti  19. Sajandi Ii poooles taljesse töödeldud, kuid tugevate seljale (puusale)  jäävate  vollidega pikk-kuube (suurjäku). Muistsema lõikega laikuub oli peaaegu igapäevakasutusest taandunud, kuid leidis koos pikkade pealinadega (nuutislina, vallalislina) kasutamist veel pulmatraditsioonid ja armulaual käies.

 
Teksti koostas: Helgi Põllo