Karja naine

Karja naise pidulik kostüüm koosnes järgmistest osadest: särk, seelik, liistik, põll, vöö, peakatted ja rätid, üleriided, ehted, kindad, sukad, kingad.

Särk

Lihtne ja kaunistusteta argipäevane särk õmmeldi pleegitamata jämedast linasest riidest. Piduliku riietuse juures tõmmati selle peale lühike särgipiht käised. See õmmeldi peenemast ja hästi valgeks pleegitatud linasest kangast ning oli nii pikk, et ulatus vaevalt seeliku värvli alla. Varrukasuus ja kaelaava juures olid püstvoldid püstkurrud, varrukapärades väikesed lappvoldid. Kuni 15 cm laiuse krae otsad kaunistati kuni 3,5 cm laiuse värvilise (tume- ja helesinine, roheline, punane) villase tikandiga. Üldreeglina geomeetrilistest motiividest muster kiri koosnes kahest korrast – kitsamast alakirjast ja laiemast suurkirjast. Ühtlase värvilaiguna paistva tikandi esiletõstmiseks kasutati väikesi vasklitreid. Tehti ka mähkpilu. Krae ümbritseti laia niplispitsiga, mida ääristas must või sinine kontuurniit. Õlalapid õlarihmad, mis õmmeldi särgi õla peale olid siin kaela poolt otsast kolmnurksed. Manseti ranise äärde tehti valged tagid – sakilised äärepisted, mis olid kaunistuseks ja ühtlasi ka kaitseks serva kulumise eest. Õlalapid ja ranised kaunistati peamiselt tumesinise ristpistes tikandiga. Särk kinnitati eest kas sõle, nööbi või sõltustega – põimitud paeltega, mille otstes olid tutid.

Karjas oli levinud lahtkrae altskrae, kaelus, mis õmmeldi jämedamast riidest kraealumisest ja peenemast riidest mahapööratavast kraeosast. See kaunistati samamoodi nagu pidusärgi krae. Lahtkraed üksinda oli mugavam pesta ja seda võis ükskõik millise särgiga kanda.

Karjas olid kasutusel ka lahtvarrukad käetulped, mis ulatusid poole õlavarreni ja seoti kinni palistuse ääres oleva paelaga. Neid kanti kampsuni all nii, et kaunistatud värvel jäi varrukasuust paistma.

Seelik

Karjast on teada, et varasemal ajal olid seelikud ümbrikud nii punased kui mustad. Mõnedel andmetel kantud rohkem punaseid seelikuid.

19. sajandi I poolel hakkas levima must kuub, kirikuub, viiruline kuub – senisele mustale või lambapruunile, mõnikord ka punasele seelikule kooti alla viirad – värviline põikitriibustik. Alumistes triipudes oli tavaliselt ühel värvil ülekaal, millel oli oma nimetus –  suur kiri. Triibustik moodustas ühtse terviku, kus kahe laiema valge viira vahele kooti värvilised triibud. Sümmeetriliselt ja kindlas järjekorras kootud triipe võis olla kuni 32. Kogu triibustik oli siin sama lai kui naaberkihelkonnas Karjas ja veidi kaugemal Pühas – umbes 12-15 cm. Alumise viira ja pooga vahele kooti 3 cm laiune tume vööt – händ.

Seeliku alläärde õmmeldi värviline kootud pael pook. Seespool seeliku allääres oli alane, vastane. Linasest või kehvemast lõngast kootud villane riideriba, mis õmmeldi seeliku alla äärde ja keerati tagasi. Pidi serva kulumise eest kaitsma. Umbes pahkluuni ulatuv kirikuub oli kitsa siluetiga, tihedalt kurrutatud –plisseetaoliselt üleni sissepressitud väikeste voltidega. Esilaid jäeti mõnekümne sentimeetri laiuselt voltimata. Õmmeldi kokku tavaliselt 3-4  laiast – kanga tükist, mis võrdus seeliku pikkusega.

Sajandi keskpaiku asendus kirikuub uuemamoelise pikitriibulise seelikuga. See seelik kiutkuub, küütkuub, kurduskuub valmistati ühest laiast –  ühest kanga tükist, mille laius võrdus seeliku pikkusega. Värvli juurest umbes 8 cm pikkuselt kangas kurrutati. Ülejäänud osas oli seelik vabalt langevate voltidega. Väikesed püstvoldid püstkurrud seati nii, et punane või muud värvi  triip riips peale musta jäi kurru harjale. Triibud olid enamvähem ühelaiused – tavaliselt alla 1 cm ja värvivalikult tagasihoidlikud. Tavalised värvid olid punane, must, sinine, roheline, lilla. Mõnikord kooti tumeda triibu sisse sama värvi, kuid veidi heledamat tooni süda. Üldiselt kasutati heledaid värve üsna harva, valge ja kollane puudusid üldse. Vanemad kiutkuued olid värvikirevamad. Hiljem kasutati korraga ainult 2-3 värvi ja kiudud muutusid ka veidi laiemaks.

Alläärde õmmeldi jätkuna must ännapael – kuni 3 cm laiune villane pael. Liitekohale kinnitati punane nöör tael. Seespool seeliku allääres oli nagu kirikuuelgi vastane.

Raske seeliku ülalhoidmise kergendamiseks kasutati trakse. Tavaliselt olid need kalarookirjalised tugevad villased paelad kalandiraksid, mis käisid üle õlgade ja ristusid seljal

Rahvarõivastel puudusid taskud. Selle asemel tehti eraldi väike tasku nääps, mis seoti tavaliselt seeliku alla lõhandiku kohale. Need õmmeldi linasest riidest, mis mõnikord kaunistati värvilise tanumustriga või õmmeldi pealmine pool kiutkuue kangast.

Liistik

Liistik oli lühike vestitaoline pihakate, mis moodustas seelikuga komplekti.

Valjala liistik abu, abud õmmeldi kangast, mille triibustik sarnanes seeliku alumise ääre triibustikuga. Õlapealsed kujutasid endast trakse, mis kinnitati ees hõlmade külge. Hõlmad vooderdati, seljaosale aeti sissepoole alla u 5 cm laiune vastane. Täisnurksed hõlmanurgad abunukid polsterdati, et need rohkem õieli hoiaksid. Kas täiesti sirge või kergelt taljesse võetud abu ulatus vaevalt vööni. Rinnaavaus kanditi punasega ja hõlmadele õmmeldi punane riidelapp. Nii kandi kui lapi kinnitamiseks kasutati värvilist lõnga. Liistiku kinnituseks ja ühtlasi kaunistuseks olid malid – rattakujulised aasadega tinanaastud, millest tõmmati punane pael läbi.

Koos kiutkuuega tuli ka teistsugune liistik – abuvest, mis õmmeldi mustast või sinise- ja mustaruudulisest villasest riidest. See õmmeldi taljesse ja alla äärde aeti u 4 cm laiune värvel – nari. Liistiku hõlmad kinnitati 5-6 paari haakidega. Ruuduline liistik oli ilma kaunistusteta, mustale õmmeldi selja taha umbes vöö kohale kolm valget nööpi. 

Põll

Linase põlle alumine osa alane kaunistati laia pilu ja puuvillasest riidest satsiga. Karja põllele värvlit peale ei õmmeldud. Selle asemel aeti pael ülaääre palistusest läbi, niimoodi sai põlle soovi järgi koomale tõmmata.

Sajandi lõpus tuli moodi mustrilisest puuvillasest riidest põll. Selle peamiseks kaunistuseks oli kardpael, valge sats või punane villane pael. Õhukesest marlitaolisest materjalist – klaarridest põllele õmmeldi värviliste villaste lõngadega sitspõllele iseloomulikke lilli.

Vöö

Levinud oli kirivöö, mis pidi ulatuma 2-3 korda ümber keha. Saaremaa vöö eripäraks oli tume koloriit. Kuid selle kõrval tehti ka valge põhja ning punase mustri kirjaga vöösid.

Mähiti nii, et seeliku- ja põllevärvel ning põllepaelad jäid vöö alla.Vöökorrad mähiti kõik üksteise peale, paistma jäi ainult pealmine kord. Vöö otsad jäeti siin ees parema külje peale rippu.

Peakatted

Tanu

Tanu oli abielunaise peakatteks. Karja nukkidega tanu, harjakas tanu

oli eestvaates trapetsikujuline, mis tehti pappalusele tõmmatud valgest riidest. Vanem tikand oli ühevärviline mustjassinine või valge. Alates 19. sajandi keskpaigast tehti tikand värvilistest lõngadest, mis sisaldas punast, rohelist, mitut tooni sinist, kusjuures ülekaalus oli tumesinine. Tanu muster ümbritseti tumeda joonega. Villase lõngaga ristpistes tikandile lisati vasklitreid ja kardniiti. Karja nagu Valjala tanugi olid ühed väiksemad, kirjapinna kõrgusega ainult 7-8 cm. Tanu ääristati alt kitsa niplispitsiga. Karja värviline lillkirjas tanu sarnanes Pöide omaga. Lisaks sinisele ja punasele kasutati siin rohelist, pruuni, valget ja kollast lõnga. Ka siin lisati kaunistuseks juurde vasklitreid ja kardpaelu.

Pruudile pandi pärast laulatust pähe noorikutanu kirjuts. Selle alusriideks oli kirju sits või siidriie, mis kaunistati kardpaelte ja -niidiga. Alläärde aeti niplispits ja taha kinnitati 4-5 värvilist siidlinti.

Tuttmüts

Varrastel kootud tuttmüts nolkmüts, kirimüts, sinine müts, nippmüts oli alt laiem seatud äärega ja ülespoole ühtlaselt teravneva sopiga. Sopi otsas oli tutt. Tumesinise või musta põhivärvi sisse kooti tavaliselt kolm punast musta kirjaga vööti.

Ketasmüts

Kiutkuue ajal kahanes tuttmüts väikeseks lamedaks ketasmütsiks, kusjuures alles jäi tuttmütsi nimetus.Väikseimad ketasmütsid olid ainult 6-sentimeetrise läbimõõduga. Kooti peamiselt tumesinisest villasest lõngast, harvem lõigati välja riidetükist. Pikast sopist jäi järele pöidlasuurune nipp e nolk. Selle külge kinnitati papist alusel kolmnurkne lapp, mis oli jäänuk uhkest tutist. Tavaliselt punasest kalevist lapile kinnitati kardpaelad, helmed kudrused, piiprellid – värvilised klaasist torukujulised kaunistused ja väikesed nööbid. Mütsile tehti tikand.

Talimütsid

Sariküll oli nii abielunaise kui neiu talvine peakate, mille nimetus tuli mütsi omapärastest sarvedest. Sarved ja mütsi äär valmistati pügatud mustast lambanahast, hiljem ka plüüšist. Nende polsterdamiseks kasutati õlgi ja takkusid. Kahe nukiga lagipealne õmmeldi kas punasest, leinamüts sinisest kalevist. Voodriks oli harilikult lambanahk. Sarikülli kanti nii, et sarved jäid ette ja taha.

Ümarapõhjalise ratasülli äär valmistati mustast pügatud villaga lambanaha siilust, mille ülemist serva hoidis sõõrina sissepainutatud puuvits. Ka sissepoole õmmeldi sama lai nahk, et äär oleks kõvem. Lagipealne tehti sissepööratud villaga lambanahast, mille peale tõmmati punane riie. See sätiti kiirtetaoliselt kurdudesse, lagipea keskkohale kinnitati tavaliselt suur lame nööp, mis oli mütsi riidega üle tõmmatud. Enamasti olid üllid uhkuseasjaks ja muutusid 19. sajandi keskel rohkem pruudi ja leerilapse peakatteks.

 

Rätid

Tunti pearätti ja rinna- ning õlarätti.

Pearätt oli täiendav peakate, mis seoti tanu või mütsi peale viimase kaitseks vihma, tuule, tolmu, ka päikese pleegitavate kiirte eest. Valjalas kanti kogu Saaremaale iseloomulikku punase-valge- või sinise-valgeruudulist linast või poolvillast rätikut.

Rinnarätik kuulus kindlasti liistiku juurde, aga seda kanti ka kampsuni peal. Vanem rinnarätt tehti pearätiga samast kangast. 19. sajandi lõpu poole hakati poest ostma lillelisi puuvillaseid ja siidirätikuid. Nelinurkne rätik murti kolmnurgaks ja seati särgikrae alla. Selja taga jäeti nurk liistiku peale, ees toodi otsad abu hõlmade alla. Kinnitati sõle või salanõelaga.

Narmasääristega villast suurrätti kanti õlgadel kolmnurkselt kokkumurtuna.

Üleriided

Umps

Pikkade varrukatega pihakate umps, mida kanti koos kirikuuega, õmmeldi mustast kodukootud vanutatud villasest riidest tüssist. Meenutas lõikelt Püha vanemat liistikut – oli taljesse võetud ja seljal kolme vööjoonelt algava voldiga. Rinnaavaus lõigati sirge serva ja täisnurkadega. Ees kinnitati vatt servast veidi altpoolt. Selle tulemusena hõlmade nurgad hoidsid veidi õieli ja rinnaavuse pikenduseks tekkis kolmnurkne kiil. Rinnaavaus kaunistati punase kandi ja hõlmad punaste riidelappide ning malidega.

Kurtkampsun

Kiutkuueaegne uuemamoeline kurtkampsun õmmeldi mustast, sinise-musta- või lilla-mustaruudulisest villasest riidest ja alla äärde õmmeldi värvel – nari. Kaunistati ainult musti kampsuneid. Selleks õmmeldi seljale kaks valget nööpi. Et kampsun oli liistikust lühem, siis jäi selja taga paistma kokku viis nööpi (kolm olid liistikul).

Pikk-kuub

19. sajandi I poolel kanti koos ümbrikuga Ida-Saaremaal händadega ehk oolidega kuube. Taljesse võetud seljatagusel oli kaks viievoldist oolide – voltide rühma. Avara rinnaavausega pikk-kuube kaunistati  sarnaselt liistiku ja umpsiga.

19. sajandi II poolel koos kiutkuue tulekuga hakati kandma potikuube. See õmmeldi kas mustast tüssist või sinise-mustaruudulisest riidest. Potikuub oli keskkohast läbilõigatud. Pihaosa sarnanes lõikelt kurtkampsuniga, alumine osa kroogiti.

 

Ehted

Lühikesed kurguhelmed olid igapäevaseks kandmiseks ja neid oli tihti mitu rida ümber kaela. Pidulikum helmekee oli pikem ja koosnes samuti mitmest värvilisest helmereast. 

Saaremaa tüüpi kuhiksõlg (sõlus) oli suhteliselt väike (läbimõõt 2–4 cm) ja kaunistatud lihtsa graveeritud geomeetrilise või stiliseeeritud taimeväädi-ornamendiga. Saaremaa väikestel kuhiksõlgedel ei ole suu- ega välisserva vitsa. Väikseid sõlgi kanti mitu tükki (2–4) ühekorraga. Sõled paigutati nii, et allpool olid veidi suuremad, nende kohal aga väiksemad sõled. 

Südamekujulised sõled (harjastega preesised) olid kas ilma ripatsiteta või kolme aasaga, mille külge kinnitati metallripatsid. Ilma ripatsiteta südamekujuline sõlg on ajaliselt vanem, sellised olid Eestis Euroopa ehtemoe mõjul tuntud juba 17. sajandist alates. Algselt kaunistas südamekujulise sõle harja nokkadega vastakuti seisev linnupaar. Aegamööda muutus harjakaunistus lihtsamaks, stiliseeritumaks, meenutades taimelehti või ažuurset kolmnurka.

Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

Kindad

Kindad ei olnud ainult külma eest kaitsjad, vaid ka uhkuseasjad, mida pruudid kandsid laulatusel nii suvel kui talvel, kinnastes mindi lauakirikusse jne. Labakindad raid- ehk kottkindad  kooti varasemal ajal ühevärvilised, hiljem mustrilised. Kudumisoskuse arenedes hakati tegema sõrmkindaid, mis sarnanesid mustrilistele labakinnastele. Uhkemad kindad olid kahe rea narmastega kinda suus. Alumine rida narmaid tehti valgest, pealmine aga kirjust lõngast.

Sukad

Kaetud sääred olid üheks abielunaise tunnuseks. Varasemad jalakatted säärised sukavarred, mille peale tõmmati lühikesed sokid kapetad, olid kasutusel veel 20. sajandi alguseski. Sukad olid Pühas 19. sajandi keskpaigani peamiselt valged. Lisaks ka lambahallid ja mustad. Sajandi keskpaigas hakati sukavärvina hindama sinist. 19. saj. lõpus valged sukad, mille sisse kooti punased või sinised põikitriibud.

Sukad ulatusid põlvini või pisut üle. Et need alla ei vajuks seoti sukad altpoolt põlvi 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

Kingad

19. sajandi keskel kanti Saaremaale tüüpilisi traadiga allaõmmeldud taldadega raadiga kingi, millel olid madalad rautatud puukontsad. Nende kodus valmistatud loomanahast pealsetega kingade iseloomulikuks jooneks olid koos kannaosaga lõigatud kõrvad, mis seoti jala peal nööri või naharibaga kokku. Nende kõrval tehti ka tipskorkiskingi, mille konts kork oli peaaegu keset talda. 19. sajandi II poolel olid pidukingadeks raadiga kingadele üldkujult sarnased nakikingad, mille tallad löödi alla tikkudega.

 


Kasutatud kirjandus:

1. Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981.

2. Kurrik, Helmi. Eesti rahvarõivad. Tartu, 1938.

3. Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.

4. Soorsk, Maret. Saare maakonna rahvarõivad. Kuressaare, 2008.

5. Voolmaa, Aino. Eesti rahvarõivaseelikud. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat.

     XXV. Tallinn, 1971, lk. 106-149.

6. Värv, Ellen. Ida-Saaremaa naiste rahvarõivas 19. sajandil. Diplomitöö. (Käsikiri).

    Tartu, 1983.


Teksti koostas: Maret Soorsk
Ehete osa toimetas ja retsenseeris: Jana Reidla