Kärla naine

Kärla naise pidulik kostüüm koosnes järgmisest osadest: särk ja särgipiht, seelik, liistik, põll, lahttasku, vöö, peakatted ja rätid, kampsun, pikk-kuub, ehted, kindad, sukad, kingad.

Särk

Lihtne ja kaunistusteta argipäevane särk õmmeldi pleegitamata jämedast linasest riidest. Piduliku riietuse juures tõmmati selle peale lühike särgipiht käised. See õmmeldi peenemast ja hästi valgeks pleegitatud linasest kangast ning oli nii pikk, et ulatus vaevalt seeliku värvli alla. Varrukasuus ja kaelaava juures olid püstvoldid püstkurrud, varrukapärades väikesed lappvoldid.

Särk oli kas väikese madala püstkraega või hoopis ilma selleta. Viimase puhul ääristas kaelust kant vits. Kaunistuseks oli vähene tagasihoidlik tikand. Kui särke hakati õmblema poeriidest, kaunistati käiste mansetid narid ja rinnaesine kinnitis musta siksak paelaga.

Seelik

Pikitriibuline seelik kiutkuub, küütkuub, kurduskuub valmistati ühest laiast –  ühest kanga tükist, mille laius võrdus seeliku pikkusega. Voltimisel seati püstvoldid püstkurrud  nii, et punane või muud värvi triip riips peale musta jäi kurru harjale. Triibud olid enamvähem ühelaiused – tavaliselt alla 1 cm ja värvivalikult tagasihoidlikud. Tavalised värvid olid punane, must, sinine, roheline, lilla. Harilikult kasutati korraga 2-3 värvi.  Mõnikord kooti tumeda triibu sisse sama värvi, kuid veidi heledamat tooni süda. Üldiselt kasutati heledaid värve üsna harva, valge ja kollane puudusid üldse. Üldreeglina mõeldi triibustik ise välja, kuid häid mõtteid käidi ka küla pealt laenamas. Ainsaks kaunistuseks oli punane pael allääres. Leinaseelikud tehti sinise-musta triibulised.

Seespool seeliku allääres oli toot, alane, vastane – linasest või kehvemast lõngast kootud villane riideriba, mis õmmeldi seeliku alla äärde ja keerati tagasi. Pidi serva kulumise eest kaitsma.

Seelik kurrutati üleni – pressiti sisse väikesed plisseetaolised voldid, ainult põlleaulune osa jäeti siledaks. Et seelik oleks kohevam, selleks aeti alla äärde toodi ja seeliku vahele kas traat või männijuur. Nõnda hoidis seelik nelja soppi löngi – ees, taga ja külgedel.

Seelik oli mõõduka pikkusega, kuni pahkluuni või veid üle selle, nii et kõndimisel pidi saama vabalt astuda.

Raske seeliku ülalhoidmise kergendamiseks kasutati trakse. Tavaliselt olid need kalarookirjalised tugevad villased paelad kalandiraksid, mis käisid üle õlgade ja ristusid seljal.

Liistik

Liistik oli lühike vestitaoline pihakate, mis moodustas seelikuga komplekti. Tumesinisest villasest riidest liistik oli voodrita ja kuni vöökohani kehasse töödeldud. Alläärde õmmeldi samast kangast rühmiti volti seatud riideriba seesid. Ees õmmeldi see siledalt pihaosa külge. Ümarat rinnaavaust kaunistasid punane kant ja kardpael. Punasega kanditi ka alumine äär. Ees kinnitus liistik haakidega.

Põll

Põll tehti valgest linasest riidest. Kaunistuseks oli punane kant ja mitut moodi (paralleelselt, v- kujuliselt)  paigutatud värvilised paelad. Sajandi lõpupoole muutus materjalikasutus mitmekesisemaks – juurde tulid kalingur, musliin, mustriline sits.

Lahttasku

Rahvarõivad olid sageli ilma taskuteta. Selle asemel kasutati lahttaskut. Kärlal tehti uhkeid taskuid, mis seoti paremale puusale. Neid kaunistati helmeste kudruste, värvilisest klaasist torukujuliste piiprellide, aplikatsioonide, paelte ja tikandiga, sageli erinevaid kaunistamisviise omavahel kombineerides. Vööle kinnitamiseks kasutati palmitsetud paelu, mille otsas olid tutid.

Vöö

Levinud oli kirivöö, mis pidi ulatuma 2-3 korda ümber keha. Saaremaa vöö eripäraks oli tume koloriit. Kuid selle kõrval tehti ka valge põhja ning punase mustri kirjaga vöösid. Kärla vöö oli suhteliselt kitsas (laius kuni 5 cm) ja lühike (pikkus kuni 235 cm) võrreldes teiste Saaremaa kihelkondadega.

Mähiti nii, et seeliku- ja põllevärvel, põlle- ja lahttasku paelad jäid vöö alla.Vöökorrad mähiti kõik üksteise peale, paistma jäi ainult pealmine kord. Vöö otsad jäeti ees vasema külje peale rippuma.

 

Peakatted

Tuttmüts

Saaremaale iseloomulik pappalusele tõmmatud tanu kadus siin juba üsna varakult. Nõnda kuulus 19. sajandi II pooles piduülikonna juurde kas tutt- või kabimüts, mida kandis nii tüdruk kui abielunaine.

Varrastel kootud tuttmüts nolkmüts, kirimüts oli alt laiem seatud äärega. Siluetilt oli peaosa peaaegu poolkerakujuline, millest kasvas välja enamvähem ühtlaselt lai sopp, mille otsas oli tutt. Kärlal oli kombeks tutt mütsi külge kinnitada lõngast vahelüli abil. Tumesinise põhivärvi sisse kooti tavaliselt kolm punast musta kirjaga vööti. Kui mujal Saaremaal kandsid tüdruk ja abielunaine tuttmütsi erinevalt, siis siin jätsid mõlemad sopi keset selga.

Kärlal tunti veel netstanu, vittermütsi, mis oli tuttmütsist välja kujunenud – peaaegu kerakujuline, kuid ilma sopi ja tutita.

Kabimüts

Kabimüts pinnmüts tehti kahest papitükist voodrile, millele tõmmati lilleline siid- või sitsiriie. Saaremaa kabimüts olid mandri omast madalama harjaga. Seest kaeti pappalus kodulinase või poeriidest voodriga. Tihitpeale pandi pappaluse ja voodri vahele polster, et kõva mütsi oleks peas mugavam kanda. Kaunistati sinise kandi ja kindlasti uhke kardpaelaga esikülje äärel ja harjal. Mütsi kukla peale kinnitati tavaliselt samast katteriidest tehtud lindid, mille otsad langesid vabalt seljale. Kabimüts oli nii naise kui neiu peakate. Abielunaise tunnuseks oli mütsi äärde õmmeldud kitsas pits treemel. 

Rätid

Tunti pearätti ja rinna- ja õlarätti.

Pearätt oli täiendav peakate, mis seoti tanu või mütsi peale viimase kaitseks vihma, tuule, tolmu, ka päikese pleegitavate kiirte eest. Kärlal kanti kogu Saaremaale iseloomulikku punase-valge- või sinise-valgeruudulist linast või poolvillast rätikut. Rinnarätik kuulus kindlasti liistiku juurde, aga seda kanti ka kampsuni või otse särgi peal.Vanem rinnarätt tehti pearätiga samast kangast. 19. sajandi lõpu poole hakati poest ostma lillelisi puuvillaseid ja siidirätikuid. Nelinurkne rätik murti kolmnurgaks. Selja taga jäeti nurk liistiku peale, ees toodi otsad abu hõlmade alla. Kinnitati sõle või salanõelaga.

Narmasääristega villast suurrätti kanti õlgadel kolmnurkselt kokkumurtuna.

Üleriided

Kampsun

Kampsun oli tumedast kodusest villasest vanutatud kangast tüssist  lühike pihakate. Erinevalt linnamoelisest jakist, mille hõlmad asetsesid vaheliti ja nööbiti kurguauguni kinni, oli kampsun lahtise rinnaesise ja vastakuti asetsevatega hõlmadega, mis kinnitati haakidega. Kärla kampsun sarnanes tegumoelt siinse liistikuga, oli ainult pikkade varrukatega. Allääres oli voltidega riideriba ja kaelus kaunistati värvilise kandiga. Kampsunit kanti suvel jaheda ilmaga pealisriidena, talvel pikk-kuue all.

Pikk-kuub

19. sajandi II pooles levis linnalähedastes piirkondades potikuub. Lambamustast või tumesinisest kangast potikuub oli keskkohast läbilõigatud. Pihaosa lõikelt sarnanes see kampsuniga.Vöö oli kuuega samast kangast ja krae võrdlemisi lai.

Ehted

Lühikesed kurguhelmed olid igapäevaseks kandmiseks ja neid oli tihti mitu rida ümber kaela. Pidulikum helmekee oli pikem ja koosnes samuti mitmest värvilisest helmereast.

Saaremaa tüüpi kuhiksõlg (sõlus) oli suhteliselt väike (läbimõõt 2–4 cm) ja kaunistatud lihtsa graveeritud geomeetrilise või stiliseeeritud taimeväädi-ornamendiga. Saaremaa väikestel kuhiksõlgedel ei ole suu- ega välisserva vitsa. Väikseid sõlgi kanti mitu tükki (2–4) ühekorraga. Sõled paigutati nii, et allpool olid veidi suuremad, nende kohal aga väiksemad sõled.

Tunti ka südamekujulisi sõlgi (aga vähem kui Sõrves). Ilma ripatsiteta südamekujuline sõlg on ajaliselt vanem, sellised olid Eestis Euroopa ehtemoe mõjul tuntud juba 17. sajandist alates.

Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

Kindad

Kindad ei olnud ainult külma eest kaitsjad, vaid ka uhkuseasjad, mida pruudid kandsid laulatusel nii suvel kui talvel, kinnastes mindi lauakirikusse jne. Labakindad raid- ehk kottkindad  kooti varasemal ajal ühevärvilised, hiljem mustrilised. Kudumisoskuse arenedes hakati tegema sõrmkindaid, mis sarnanesid mustrilistele labakinnastele.

Sukad

Kaetud sääred olid üheks abielunaise tunnuseks. Varasemad jalakatted säärised sukavarred, mille peale tõmmati lühikesed sokid kapetad, olid kasutusel veel 20. sajandi alguseski. Sukad olid Kärlal 19. sajandil Lääne-Saaremaale omaselt punased. Sajandi keskpaigas hakati sukavärvina hindama sinist. Sajandivahetusel hakati kuduma ka halle ja musti sukki.

Sukad ulatusid põlvini või pisut üle. Et need alla ei vajuks seoti sukad altpoolt põlvi 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

Kingad

19. sajandi keskel kanti Saaremaale tüüpilisi traadiga allaõmmeldud taldadega raadiga kingi, millel olid madalad rautatud puukontsad. Nende kodus valmistatud loomanahast pealsetega kingade iseloomulikuks jooneks olid koos kannaosaga lõigatud kõrvad, mis seoti jala peal nööri või naharibaga kokku. Nende kõrval tehti ka tipskorkiskingi, mille konts kork oli peaaegu keset talda. 19. sajandi II poolel olid pidukingadeks raadiga kingadele üldkujult sarnased nakikingad, mille tallad löödi alla tikkudega.

 

Kasutatud kirjandus ja käsikirjad:

1. Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981.

2. Kurrik, Helmi. Eesti rahvarõivad. Tartu, 1938.

3. Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.

4. ERM EA 50 – Pütsep, Liidia. Kihelkonna, Kärla, Mustjala, 1949.

5. Soorsk, Maret. Saare maakonna rahvarõivad. Kuressaare, 2008.

6. Voolmaa, Aino. Eesti rahvarõivaseelikud. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat.

     XXV. Tallinn, 1971, lk. 106-149.

7. Värv, Ellen. Kuidas saare maanaised 19. sajandil riides käisid. – Saaremaa

    Muuseum.Kaheaastaraamat 2003-2004. Kuressaare, 2005, lk. 133-168.

 

 Teksti koostas: Maret Soorsk

Ehete osa toimetas ja retsenseeris: Jana Reidla