Kihelkonna naine

Kihelkonna naise pidulik kostüüm koosnes järgmistest osadest: särk ja särgipiht, seelik, liistik, põll, lahttasku, vöö, peakatted ja rätid, vammus, pikk-kuub, ehted, kindad, sukad, kingad.

Särk

Lihtne ja kaunistusteta argipäevane särk õmmeldi pleegitamata jämedast linasest riidest. Piduliku riietuse juures tõmmati selle peale lühike särgipiht käised. See  õmmeldi peenemast ja hästi valgeks pleegitatud linasest kangast ning oli nii pikk, et ulatus vaevalt seeliku värvli alla. Varrukasuus ja kaelaava juures olid püstvoldid püstkurrud, varrukapärades väikesed lappvoldid. Särk oli kas hoopis ilma kraeta, sel juhul kanditi kaelaavaus paelaga vitsaga, või väikese püstkraega. Täisnurksed riidetükid – õlalapid õlarihmad, mis õmmeldi särgi õla peale kaunistati valgete tikkpisteridadega. Varruka mansetid varrukavärvlid kaunistati lihtsa tikandi ja serva kaunistuseks ning ühtlasi kaitseks kulumise eest tehti sakilised äärepisted tagid.

Seelik

Vanamoeline must seelik must kuub, ümbrik õmmeldi kokku tavaliselt viiest laiast – kanga tükist, mis võrdus seeliku pikkusega. Seelik oli tihedalt kurrutatud – plisseetaoliselt üleni sissepressitud väikeste voltidega. Esilaid jäeti mõnekümne sentimeetri laiuselt voltimata. Kaunistuseks õmmeldi seeliku alläärde kitsam kollane või sinine ja punane laiem kalevist riideriba – kalukad. Alumise ääre kaitseks oli üle kahe nööri mähitud pael ai. Seespool seeliku allääres oli toot, alane, vastane – linasest või kehvemast lõngast kootud villane riideriba, mis õmmeldi seelikule alla äärde ja keerati tagasi. Pidi serva kulumise eest kaitsma. Et seelik oleks kohevam, selleks aeti toodi ja seeliku vahele kas traat või männijuur. Nõnda hoidis seelik nelja soppi löngi – ees, taga ja külgedel.

19. sajandi I pooles hakati senise ühevärvilise seelikukanga sisse kuduma põikitriipe. Selle kirikuue, põigiti laiku kuue põikitriibud viirad, laigud, kiri olid kihelkonniti üpris erinevad. Kihelkonnal oli kolm laia punast vööti, mille äärtes ja keskel olid kitsad rohelised, mustad, sinised ja kollased jooned. Seelik õmmeldi kokku viiest laiast ja kurrutati ümberringi, väljaarvatud esilaid. Kuue servas oli ai ja pahemal pool toot. Erinevalt mustast kuuest oli toot pehmem ja seelik langes vabamalt. Nii must kuub kui kirikuub ulatusid pahkluuni.

Pikitriibuline seelik kiutkuub, küütkuub, kurduskuub valmistati ühest laiast –  ühest kanga tükist, mille laius võrdus seeliku pikkusega. Kiutkuub oli mustast ja kirikuuest veidi lühem.Voltimisel seati püstvoldid püstkurrud nii, et punane või muud värvi triip riips peale musta jäi kurru harjale. Triibud olid enamvähem ühelaiused – tavaliselt alla 1 cm ja värvivalikult tagasihoidlikud. Tavalised värvid olid punane, must, sinine, roheline, lilla. Harilikult kasutati korraga 2-3 värvi. Mõnikord kooti tumeda triibu sisse sama värvi, kuid veidi heledamat tooni süda. Üldiselt kasutati heledaid värve üsna harva, valge ja kollane puudusid üldse. Üldreeglina mõeldi triibustik ise välja, kuid häid mõtteid käidi ka küla pealt laenamas. Leinaseelikud tehti sinise-musta triibulised. Ainsaks kaunistuseks oli punane pael allääres. Ka kiutkuub

kurrutati üleni, ainult põlleaulune osa jäeti siledaks. Et seelik oleks kohevam ja hoiaks nelja soppi, selleks aeti ka siin toodi ja seeliku vahele kas traat või männijuur.

Raske seeliku ülalhoidmise kergendamiseks kasutati trakse. Tavaliselt olid need kalarookirjalised tugevad villased paelad kalandiraksid, mis käisid üle õlgade ja ristusid seljal.

Liistik

Liistik oli lühike vestitaoline pihakate, mis moodustas seelikuga komplekti. Kihelkonna liistik abu hoidis ümber piha ja oli nii lühike, et särk paistis abu ja seeliku vahelt välja. Õmmeldi mustast või tumesinisest koduvillasest riidest, linasest kangast voodriga. Liistik oli üleni – avar rinnaavaus, käeavad ja alumine äär, kanditud punase paelaga. Hõlmade nurgad abunukid kaunistati värviliste riideribade ja -täpikeste ning kardpaelaga. Liistik kinnitati paari haagiga. Pikitriibulise seelikuga levinud uuem liistikumood siia ei jõudnud.

Põll

Vanemal ajal õmmeldi põll valgest linasest riidest. Kaunistati mitmel erineval viisil. Paralleelselt alumise äärega tehti kolm sisseõmmeldud volti ja nende kohale asetati siidpaelad. Lisaks paeltele põll ääristati heegelpitsiga, mille otsad pöörati külgedel üles. Või kaunistati alumine äär hoopis piluga ning serva õmmeldi volang. Sajandi lõpupoole muutus materjalikasutus mitmekesisemaks – juurde tulid kalingur, musliin, mustriline sits.

Lahttasku

Rahvarõivad olid sageli ilma taskuteta. Selle asemel kasutati lahttaskut. Kihelkonnal tehti uhkeid taskuid, mis seoti paremale puusale. Neid kaunistati helmeste kudruste, värvilisest klaasist torukujuliste piiprellide, aplikatsioonide, paelte ja tikandiga, sageli erinevaid kaunistamisviise omavahel kombineerides. Vööle kinnitamiseks kasutati palmitsetud, kootud või taskukandist tehtud paelu.

Vöö

Levinud oli kirivöö, mis pidi ulatuma 2-3 korda ümber keha. Saaremaa vöö eripäraks oli tume koloriit. Kuid selle kõrval tehti ka valge põhja ning punase mustri kirjaga vöösid. Kihelkonna vöö oli oma keskmise napi 5 cm laiusega teistest Saaremaa vöödest veidi kitsam.

Mähiti nii et, seeliku- ja põllevärvel, põlle- ja lahttasku paelad jäid vöö alla.Vöökorrad mähiti kõik üksteise peale, paistma jäi ainult pealmine kord. Vöö ots pisteti vöökordade alla.

Peakatted

Tanu

Eestvaates trapetsikujuliselt murtud kõrge tanu tehti pappalusele tõmmatud valgest riidest. Peale tikiti madal- ja varspistes stiliseeritud lillornament, mille üheks motiiviks oli Lääne-Saaremaa tanudele omane stiliseeritud tulp. Mustri kirja pind oli umbes 20 cm kõrgune. Värvidest domineeris ülekaalukalt punane, siis tulid tumesinine ja must ning vähesel määral oli rohelist, helesinist ja kollast. Kiritanu kuulus ainult abielunaise rõivastusse.

Sariküll

Sariküll oli nii abielunaise kui neiu talvine peakate, mille nimetus tuli mütsi omapärastest sarvedest. Pikad sirged sarved ja mütsi äär valmistati pügatud mustast lambanahast, hiljem ka plüüšist. Nende polsterdamiseks kasutati õlgi ja takkusid. Kahe nukiga lagipealne õmmeldi kas punasest, leinamüts sinisest kalevist. Voodriks oli harilikult lambanahk. Mütsi kanti nii, et üks sarv oli otsmikul. Sarikülli kanti kiritanust kauem, kuni 1870.-80. aastateni. Sealjuures viimastel aastakümnetel sai sariküllist eelkõige pruudi ja leerilaste peakate.

Tuttmüts

Varrastel kootud tuttmüts nolkmüts, kirimüts oli alt laiem seatud äärega ja ülespoole ühtlaselt teravneva sopiga. Sopi otsas oli tutt. Siluetilt oli peaosa peaaegu poolkerakujuline, millest kasvas välja enamvähem ühtlaselt lai sopp. Tumesinise põhivärvi sisse kooti tavaliselt kolm punast musta kirjaga vööti. Kui mujal Saaremaal kandsid tüdruk ja abielunaine tuttmütsi erinevalt, siis siin jätsid mõlemad sopi keset selga.

Kihelkonnal tunti veel tunnamütsi, mis oli tuttmütsist välja kujunenud – peaaegu kerakujuline, kuid ilma sopi ja tutita.

Rätid

Tunti pearätti ja rinna- ning õlarätti.

Pearätt oli täiendav peakate, mis seoti tanu või mütsi peale viimase kaitseks vihma, tuule, tolmu, ka päikese pleegitavate kiirte eest. Kihelkonnal kanti kogu Saaremaale iseloomulikku punase-valge- või sinise-valgeruudulist linast või poolvillast rätikut. Rinnarätik kuulus kindlasti liistiku juurde, aga seda kanti ka kampsuni või pikk-kuue peal. Vanem rinnarätt tehti pearätiga samast kangast. 19. sajandi lõpu poole hakati poest ostma lillelisi puuvillaseid ja siidirätikuid. Nelinurkne rätik murti kolmnurgaks. Selja taga jäeti nurk liistiku peale, ees toodi otsad abu hõlmade alla. Kinnitati sõle või salanõelaga.

Narmasääristega villast suurrätti kanti õlgadel kolmnurkselt kokkumurtuna.

Üleriided

Kampsun abukäised, abuvammus sarnanes tegumoelt siinse liistikuga, oli ainult pikkade varrukatega. Mustast vanutatud villasest kangast tüssist abuvammus ulatus vaevalt puusadeni ja hoidis tihedalt ümber piha. Kaelus oli tagant niimoodi lõigatud, et seelikutraksid jäid paistma. Ainsaks kaunistuseks oli punane või sinine pael, millega kanditi avar rinnaavaus, varrukasuud ja alumine äär. Kui abu kadus juba 19. sajandi keskel, siis abuvammust kanti kauem, ka kiutkuue ajal.

Pikk-kuub

Pikk-kuub pikkvammus, pikkriie, meestekuub tehti lambapruunist tüssist. Kuuel oli seljal, mõnikord ka külgedel vabalt kukkuv volt. Keskkohalt taljesse hoidva kuue hõlmad kinnitusid kolme paari vaskhaakidega. Kuub oli ilma kraeta ja avara rinnaavausega. Kaunistuseks oli rinnaavause punane kant kuni vöökohani. Kuub oli nii pikk, et musta seeliku kalukad välja paistaksid.

Ehted

Lühikesed kurguhelmed olid igapäevaseks kandmiseks ja neid oli tihti mitu rida ümber kaela. Pidulikum helmekee oli pikem ja koosnes samuti mitmest värvilisest helmereast. Üherealise kee küljes võis olla kaelaraha.

Saaremaa tüüpi kuhiksõlg (sõlus) oli suhteliselt väike (läbimõõt 2–4 cm) ja kaunistatud lihtsa graveeritud geomeetrilise või stiliseeeritud taimeväädi-ornamendiga. Saaremaa väikestel kuhiksõlgedel ei ole suu- ega välisserva vitsa. Väikseid sõlgi kanti mitu tükki (2–4) ühekorraga. Sõled paigutati nii, et allpool olid veidi suuremad, nende kohal aga väiksemad sõled. Tunti ka südamekujulisi sõlgi (aga vähem kui Sõrves).

Sõrmedes kanti hõbedast ja vasest sõrmuseid. Hõbesõrmust pigem pidulikul puhul ja see oli enamasti laulatus- või kihlasõrmus. 18.-19. sajandi peamised talurahva sõrmusetüübid üle Eesti olid vitssõrmus, plaadiga sõrmus ja harisõrmus.

Kindad

Kindad ei olnud ainult külma eest kaitsjad, vaid ka uhkuseasjad, mida pruudid kandsid laulatusel nii suvel kui talvel, kinnastes mindi lauakirikusse jne. Labakindad raid- ehk kottkindad  kooti varasemal ajal ühevärvilised, hiljem mustrilised. Kudumisoskuse arenedes hakati tegema sõrmkindaid, mis sarnanesid mustrilistele labakinnastele. Kihelkonna kirjadega kinnastele oli iseloomulik musta ja sinise lõnga kasutamine, mille peen kiri sulandus mustjassiniseks värvitooniks.

Sukad

Kaetud sääred olid üheks abielunaise tunnuseks. Varasemad jalakatted säärised sukavarred, mille peale tõmmati lühikesed sokid kapetad, olid kasutusel veel 20. sajandi alguseski. Sukad olid Kihelkonnal 19. sajandil Lääne-Saaremaale omaselt punased. Sajandi keskpaigas hakati sukavärvina hindama sinist. Sajandivahetusel hakati kuduma ka halle ja musti sukki.

Sukad ulatusid põlvini või pisut üle. Et need alla ei vajuks seoti sukad altpoolt põlvi 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

Kingad

19. sajandi keskel kanti Saaremaale tüüpilisi traadiga allaõmmeldud taldadega raadiga kingi, millel olid madalad rautatud puukontsad. Nende kodus valmistatud loomanahast pealsetega kingade iseloomulikuks jooneks olid koos kannaosaga lõigatud kõrvad, mis seoti jala peal nööri või naharibaga kokku. Nende kõrval tehti ka tipskorkiskingi, mille konts kork oli peaaegu keset talda. 19. sajandi II poolel olid pidukingadeks raadiga kingadele üldkujult sarnased nakikingad, mille tallad löödi alla tikkudega.

 

 

Kasutatud kirjandus ja käsikirjad:

1. Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981.

2. Kurrik, Helmi. Eesti rahvarõivad. Tartu, 1938.

3. Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.

4. ERM EA 50 – Pütsep, Liidia. Kihelkonna, Kärla, Mustjala, 1949.

5. Soorsk, Maret. Saare maakonna rahvarõivad. Kuressaare, 2008.

6. Voolmaa, Aino. Eesti rahvarõivaseelikud. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat.

     XXV. Tallinn, 1971, lk. 106-149.

7. Värv, Ellen. Kuidas saare maanaised 19. sajandil riides käisid. – Saaremaa

    Muuseum.Kaheaastaraamat 2003-2004. Kuressaare, 2005, lk. 133-168.

 

 Teksti koostas: Maret Soorsk

Ehete osa toimetas ja retsenseeris: Jana Reidla