Kihnu mehe rahvarõivad


Mehed kandsid Kihnus kuni 1880-ndateni, so üleminekuni linnatüüpi rõivastusele, valgest linasest või takusest riidest särki ja poolpikki valgeid värvli külge kroogitud või pikki halle pükse (uusad). Ülerõivad olid valged või helehallid. XIX sajandi teisel poolel tulid Kihnu meestel kasutusele varrastel kootud üle pea selga tõmmatavad kampsunid - troid.

Esialgu olid troid ühevärvilised. Alates 19. sajandi lõpust kooti nad sinise ja valge tiheda mustriga. Troi oli nii pidu- kui töörõivaks. Mujal, nii teistel saartel kui ka suuremal osal Eesti mandrist levinud kintspüksid siin ei kodunenud. Jalatsiteks olid Kihnus iseloomulikud pastlad.

19. sajandi algupoolel tõmmati püksisäärte peale põlvini valged sukad, kuna sajandi teisel poolel kanti püksisääri villaste sokkide peal. Ülerõivad olid valged või helehallid. Piduliku ülikonnana eelistati valgeid rõivaid. Kihnu mehe põlvini ulatuv villane umbkuud kuulus tüübilt Eesti arhailisemate rõivastusesemete hulka. Vammusele tõmmati lai vaskpandlaga nahkvöö, mille küljes rippus nahktupes nuga. Vammust kandsid kihnlased, kuigi nad olid juba üle läinud linnalaadilisele riietusele, veel 20 sajandi keskpaigas hülgeküttimisele minnes. Kihnus kirjeldatud vana tüüpi meeste rõivad säilisid kaua. Üheltpoolt saare isoleerituse tõttu ja teiseks aga ka sellepärast, et nad omadustelt ja heleda värvusetõttu olid hülgeküttimiseks väga sobivad.

Troi

Majandusliku tõuslaine harjal, 19. sajandil, tulid kasutusele troid, mille mustrilõngad värviti ostetud sinikiviga. Kaeluses ja varrukasuus lisati tihti pisut punast, eelistatult madarapunast. Arvatavasti usuti sel olevat maagiline, haigusi ja kurje jõude tõrjuv toime. Mustritena kasutati väikesi, tihedaid diagonaalvõrguna paigutatud kirju.

Tihti on troikirjas kaheksakanda, mis on kaitsev märk. Ilusamateks peetakse väikse kaheksakannaga ehk tärnilist kirja. Praegusel ajal kootakse palju ka suurema kirjaga troisid.  Troid on kootud ka kahe-kolmekesi ringselt ühte kampsunit. Sellist kudumisviisi on tuntud ka mujal, näiteks Soome rannikul.

Kindad

Nagu körditriibu kombinatsioone, nii on ka kindakirju sadu. Kirjadel on nimed: kasskäpp, hanesilmaline- ruudu sees neli silma. Öeldakse veel: kärbse- ja tähekirja, lumeräsitsaka- ja ussiküütu.

Kindaid pannakse veimevaka peale, neid jagatakse pulmalistele. Kui pruudile teisel pulmapäeval veimede eest raha antakse, pühib ta selle luuaga kokku käes roositud kindad. Kui maetakse naisterahvast antakse hauakaevajatele tema enda kootud kindaid.  

Labakindaid kootakse lambavalgest ja –mustast lõngast. Kogu tallevill läheb labakinnastele. Vahel mõni tegi väikestele lastele tallevillast valged sukad – nii tüdrukutele kui poistele, sest see vill on pehmem. Labakinnas on kõige rohkem kasutusel. Talvel kange külmaga kantakse ka kahte paari, kus väiksemale kindale on suurem peale tõmmatud. Kui kinda pihuosa on ära lagunenud, lõigatakse see välja ning kootakse uus pihk.

Sinisekirjud sõrmkindad kootakse samuti kahe lõngaga: lambavalge ja indigosinisega. Alates 1941. aastast polnud enam indigovärvi saada. Siis prooviti sinise asemel lambamusta, aga see oli silmale võõras ja mustakirja kinnastest loobuti. Pärast 1990. aastat oli saadi poest sellist sinist, mis värvi ei andnud. Peale seda algas jälle sinisega kirja kudumine, see kestab tänaseni. Sinisekirjalistele sõrmikutele kootakse kasvatatud- kahandatud vanamoodi varred. Kuid viimaste kudumine võtab väga kaua aega ning seetõttu kootakse neid vähe. Sõrmekirjad on alati teised kui käelaba osal. Sõrmekirjad ühtivad tihti ka troi kirjadega.

Meeste sokid (kapõtad)

 

Meeste sokke on Kihnus tehtud nii valgeid, lambamusti, halle kui ka triibulisi. Valged sokid olid meestel ikka pidulikuks puhuks. Neile kooti vanasti varre otsa ilustuseks hanesilmad. Sokil nimetatakse kogu vars luõdusõks. Pidulikud sokid võisid olla ka päris valged. Hallid ja mustad olid igapäevased sokid. Hiljem tulid mustale värviliste lõngadega sisse kootud triibud. Neid nimetatakse saapasokkideks. See tähendab, et niisuguseid sokke kanti piduliku riietusega. Triibu keskele kooti käärad, diagonaalsed, hanesilmad või muud kirjad, mida keegi välja nuputas.

Soki kanna alla on veel ka kootud igasuguseid märke. Kahe lõngaga kootult on kand vastupidavam. Aga märk võib ka midagi tähendada. Näiteks majamärk. Selle järgi leiab kadumaläinud sokk peremehe või vastupidi.

Pastlad

Jalatsitena olid Kihnus iseloomulikud nahast pastlad. Meeste pastlad olid sageli valmistatud hülgeloibadest (luõvad). Naiste pastelde juurde kuulusid punasest villasest lõngast palmitsetud paelad, mis köideti üles põlve alla. Meeste pastelde kinnituseks olid enamasti nahkrihmad.


KASUTATUD KIRJANDUS:

Belitser et al = Belitse,V.; Habicht, T.; Moora, A.; Moora, H.; Rebane, M.; Trees, L. 1957. Eesti rahvarõivaid Tallinn: Eesti riiklik kirjastus

Jõeste, K. 2012. Kihnu kördid eile ja täna. Viljandi: Studia Vernacula

Jõgisalu, H. 2001. Kihnu ning Manõja. Tallinn: Tallinna raamatutrükikoda

Jõgisalu, H. 2006. Meri põlõm’te paljas vesi. Tallinn: Kirjastus Ilo

Kaarma et al = Kaarma, M.; Voolmaa, A. 1981. Eesti rahvarõivad Tallinn: Eesti Raamat

Karjam, R. 2009. Elumõnu. Pärnu: AS Pajo

Kõiva et al = Kõiva. O.; Rüütel. I. 1997. Vana kannel. Kihnu regilaulud. Tartu: Greif

Linnus, H. 1973. Tikand eesti rahvakunstis 2. Tallinn: Eesti Raamat

Manninen, I.  2009. Eesti rahvariiete ajalugu Tartu: Eesti Rahva Muuseum

Tapp, Daniel. 2010. Kihnu rahvarõivad. Aastatöö: Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium

Tomberg, R. 2007. Vatid, troid, vamsad- silmkoelisi kampsuneid Lääne- Eesti saartelt Eesti kunstiakadeemia: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia

Uus, I. 2005. Mõnõd noppõd Kihnu njäputüest. Viljandi: Viljandi Kultuuriakadeemia

Vunder, E. 1992. Eesti rahvapärane taimornament tikandis. Tallinn: Kunst



Teksti koostas: Maie Aav