Muhu naine


Muhu naise vanem ülikond

Muhu naise vanema ülikonna all mõeldakse riietust, mida kanti 1870.-1880. aastateni. Selle komplekti kuulusid: käised/särk, seelik, põll, vöö, peakatted, üleriided, kindad, säärekatted ja pastlad.

Särk

Veel 19. sajandi alguses kanti Muhus Põhja-Eesti ja Hiiumaaga sarnaseid käiseid. Selle iseloomulikuks jooneks oli lai võrkpits allääres, mis jäeti seeliku peale ja võis ulatuda kuni puusadeni. Kraeotsad, õlarihmad – täisnurksed riidetükid, mis õmmeldi särgi õla peale ja mansetid varrukavärvlid kaunistati madalpistes tikandiga roositi, langiti  valge linase niidiga. 19. sajandi keskpaigas kuulusid käised vaid pruudiülikonna juurde.

Kuni 19. sajandi lõpuni kandis Muhu naine linasest riidest poole sääreni ulatuvat särki. Kaelaava juures ja varrukasuudes olid püstkurrud, varrukapärades lappvoldid. Särgi allääres oli kootud pael – pook. Särgi mahamurtav krae, õlarihmad ja varrukavärvlid roositi valge linase ja punase rootsipunase puuvillase lõngaga. Tavaline oli männamotiiviga ornament, mille lisandusid mitmed muud lihtsamad geomeetrilised kujundid. Kraed ääristas heegelpits.

 

Seelik

19. sajandi alguses oli levinud must üleni kurrutatud – peente plisseetaoliste voltidega seelik ümbrik, mille alumist äärt kaunistas pook. Seeliku esiosa jäeti põlle kohalt voltimata. Eriti piduliku ümbriku allääres oli punasest villasest riidest kaunistusriba tari,  mida ehtis helmestest kudrustest tikand. 19. sajandi keskel kuulus tariga seelik  nagu võrkpitsiga käisedki üksnes pruudi ülikonda.

19. sajandi keskel hakati tari asemel kangasse kuduma põikitriipe. Triibustiku kiutmaa värvides domineeris algul pruunikaspunane toon, mis sajandi keskpaigaks muutus erepunaseks. Koos värvimuutusega tehti kiutmaa laiemaks ja lisaks punasele kooti sisse veel peened sinised, valged, mustad, kollase jt. jooned. Ümbriku alumisele punasele triibule tehti villase lõngaga ristpistes valged ja mustad männad – kirjutati silmad alla. Seeliku allääres oli männakirjaline männiline pook.

Üldiselt kitsa siluetiga seelik oli lühike, ulatudes veidi allapoole põlvi.


Põll

Vanem lipuline põll, rõhudega põll tõmmati üleni pappalusele ja kaunistati rikkalikult. Punasest, hiljem oranžist poekangast põll kaeti  kudrustest ja värvilisest klaasist torukujulistest piiprellidest rõngas- ja männamotiividest kompositsiooni ratastega. Põlle alumine osa eraldati ratastest ripatsite reaga. Sellest allapoole kinnitatud klaaspärlite, nööpide, prosside ja medaljonide vahel olevad kuljused ja rahad kõlisesid käies. Rõhudega põlle kanti nii tariga kui vanema alt põikitriibulise seeliku juures. 19. sajandi alguses tehti ka poolvillasest kangast pikitriibulist kiut- ehk alaspõlle. Selle triibustik oli enamvähem saranane seeliku kiutmaaga. Põlle alla äärde õmmeldi punasest, harvemini mõnest muust värvist kaunistusriba alane, mis tõmmati pappalusele ja vooderdati. Alasele tikiti ristpistes kirjutati männamotiivid, mida oli tavaliselt oli 5-7 tükki, vaheldumisi tume ja valge. Kaunistuseks olid veel siksakpael vink, nööbid, piiprellid. Põll oli keskelt värvli juurest sile, külgedel volditud. Värvliks pandi kalasabakirjaline pael.

Vöö

19. sajandi lõpuni oli kasutusel kõlavöö öe, mis oli 1-1,5 cm lai ja kuni 15 m pikk. 

Madarapunane vöö muutus 19. sajandi keskel punaseks  ja 1880. aastatel oranžiks. Vöökiri silmad kooti musta lõngaga. Vöö keerutati ruiti kõvasti ümber keha.  Mähkimist alustati vasakult küljelt, kusjuures iga ülemise vöökorra alt jäi eelmise korra alumine äär 0,5 paistma. Vöö otsad peideti vöökordade alla.

 

Peakatted

Tanu

Abielunaise vanem pidulik tanu oli valgest linasest riidest pappalusele tõmmatud ja eestvaates kaarekujuline kõrge arjutanu, kõrge valge tanu, õhtutanu. Valge tikandiga tanu all oli tume villane ristpistetikand – maal. Harjutanu hilisema variandi kiritanu valgele tikandile lisati vasklitreid,  punasest kalevist tärne, paelu ja piiprelle. Mõlemad tanud jäid lõpuks ainult pruudiülikonna osaks koos vanema särgi ja seelikutega.

Argitanu

19. sajandi keskpaigas oli argitanu väikese mütsikese suurune, olles sama pikk kui lai.  Tanu äärde kirjutati peamiselt tumepunasest, mustast ja sinisest lõngast tihe ääremuster, mis koosnes seitsmest mustrikorrast: luodus, laikord, pakud, ülemine laikord, suurkiri või silmad, vahekord, nkupiäd. Tanu eesmise otsa rahvapärane nimetus oli nott ja tagumisel perse.  Alates 19. sajandi keskpaigast hakkkas tanu järjest väiksemaks muutuma ja selle tagumist otsa hakati püsti ajama

Kikk-kõrvamüts

Naise ja neiu  talvine peakate kikk-kõrumüts, kõruline müts oli punase või sinise põhjaga. Mütsi pöetud mustast lambanahast ääre otsad hoidsid kikki, millest tuli ka selle nimetus. Abielunaised kandsid kikk-kõrvamütsi all veel argitanu ja seda niimoodi, et vähemalt osa tikandist pidi paistma jääma. Tuulise või külma ilma korral seoti mütsi peale rätik.

 

Üleriided

Pikk-kuub vammus oli kuni 19. sajandi II pooleni naisel ja mehel üsna sarnased. Sajandi  I poolel õmmeldi see lambahallist või valgest kangast, edaspidi mustast või tumepruunist. Vammus oli veidi taljes ja alt pisut laienev, selja- ning küljeõmbluse kohal olid sügavad voldid. Hõlmad tehti seljaosast pisut lühemad. Muhu vammusel oli iseloomulik kolmnurkne kuklalõige. Kaelaava äärde õmmeldi värvilised kaleviribad, rindade kohale õmmeldi punase ja valge lõngaga männamotiividega rinnakirjad. Kinnitati vöö kohalt haagiga.

Piduülikonna juurde kuulus uhke kurruline kasukas, ännaga kasukas. See õmmeldi valgest lambanahast, mille villaga pool jäeti sissepoole. Kasukas oli vöö kohalt läbilõigatud ja alumine osa änd  ülevalt kurrutatud. Püstkrae kaelatagune kaunistati tavaliselt roosa siksak paelaga. Rinna kohale kinnitatud rinnalapp sai lisaks roosale siksak paelale peale veel värvilised klaasnööbid. Kasuka hõlmade servad, alumine äär ja varrukasuud kaunistati nahkribade ja siksakpaelaga.

 

Ehted

Tavalisemateks eheteks olid kuue punase kiviga prees – kividega sõlg, millega särk kinnitati ja rinnale pandud kuhiksõlg – suur sõlg, kauss-sõlg. Preesi ja sõle vahel rippusid helmekeed.

 

Kindad

Kindad ei olnud ainult külma eest kaitseks, vaid ka uhkuseasjad, mida pruudid kandsid laulatusel nii suvel kui talvel, kinnastes mindi lauakirikusse jne. Muhu vanemad labakindad olid valgepõhjalised ja tiheda mustriga randmel ning rombikujulise mustriga käeseljal. 1870. aastate paiku hakati kuduma sõrmkindaid, mis olid üleni sisse kootud tiheda mustriga.

 

Säärekatted

Vanemad säärised seärised  – ilma pöiata põlvini ulatuvad säärekatted olid põikitriibulised. Algul musta- ja punase-, hiljem musta- ja oranžitriibulised. Sääriste peale tõmmati kapetad – poolsukad, mis ulatusid poolde säärde. Valge pöiaga kapeta sääre sisse kooti männakirjad, mille värvid muutusid mustast ja punasest või pruunist hilisema oranžini. Veel 1880. aastatel peeti sääriseid ja kapetaid sukkadest enamaks.

Sääriste ja kapetate kõrval kanti ka valgeid vikkelsukki. 

Et säärised ja sukad alla ei vajuks seoti need altpoolt põlvi 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

 

Pastlad

Erinevalt Saaremaast kandis Muhu naine pastlaid. Kurrulised pastlad tehti tavaliselt parkimata veisenahast öötnahast ja kurrutati pealt. 


Muhu naise uuem ülikond


Muhu naise uuema ülikonna all mõeldakse riietust, mida kanti  alates 1870.-1880. aastatest.

Selle komplekti kuulusid: särk, seelik, liistik, põll, vöö, peakatted, üleriided, ehted, kindad, sukad ja kingad.

SÄRK

Senine pikk linane särk õmmeldi nii lühike, et ulatus parajasti seelikuvärvli alla. Materjalina hakati eelistama puuvilast kangast. Rinnalapp tehti järjest laiem ja mahapööratav krae asendus sajandivahetuseks püstkraega. Tikandi ornament muutus hõredamaks. Madalpistes tikkimine asendus ristpistes tikkimisega, hiljem tuli juurde veel masintikand. Tikandiga enam niipalju vaeva ei nähtud, kui varem – ornament muutus tunduvalt lihtsamaks. Rinnalapile hakati tikkima nimetähti ja aastaarve. Lisaks kasutati särgi kaunistamisel pitsi, ilunööpe, värvilisi siksak paelu.

SEELIK

Mustapõhjaline ümbrik kadus suhteliselt kiiresti 1880. aastatel. Selle asemele tuli pikitriibuline seelik kiutud siilik. See oli ümbrikust veidi pikem ja siluetilt kaharam, sest pikitriibulist seelikut ei kurrutatud enam üleni vaid ainult värvli juurest.

Põhilise kandmisaja lõpuni 1930. aastatel vahetus seeliku värv mitu korda. Algul oli see punakasoranž, mille sisse kooti harvad peenikesed mustad, rohelised, lillad ja punased triibud. 20. sajandi alguses muutus oranž värv algsest heledamaks minnes enne Esimest maailmasõda üle munarebukollaseks. Esimese maailmasõja ajal tehti miinikollast kangast. Selleks kasutati värvimisel meremiinidest saadud lõhkeainet. 1930. aastatel oli seelik hele sidrunikollane. Koos värviga muutus ka seeliku triibustik ja alumise ääre kaunistus. Peenikeste lihttriipude asemel hakati kuduma koekirjalisi kiritriipe. Kollase seeliku laiematele triipudele tikiti lisaks lillemotiive. Esimestele pikitriibulistele seelikutele kinnitati alla pook ja veel poepaelad, pits ning litrid. Pärast Esimest maailmaõda õmmeldi pooga asemele seeliku alla värviline villasest riidest kant langitud ai, mis kaunistati tikitud naturalistliku lillornamendi ja litritega. Oluline siinjuures oli see, et umbes 3 m pikkusel aial ei kordunud ükski õiemotiiv

 

LIISTIK

Liistik oli lühike vestitaoline pihakate, mis moodustas seelikuga komplekti ja oli Saaremaal erinevalt Muhust oluline pidurõiva osa. Muhus tuli abuvest  moodi alles 19. sajandi lõpus ja see heegeldati värvilistest villastest lõngadest.

PÕLL

Oranžipõhjalise seeliku juurde tehti tavaliselt samast kangast põll. Selle alane oli enamasti oranž või kollane ning kaunistatud männamotiivides tikandi, paelte, piiprellide ja nööpidega. Sajandivahetusel hakati tegema ühevärvilisest või kirjust puuvillasest kangast põlle, millele õmmeldi jätkuvalt alla papile tõmmatud alane. Alase üldine kaunistusviis jäi endiseks, ainult ristpistes tikitud ornament muutus hõredamaks.

20. sajandi alguse põlled õmmeldi kas ühevärvilisest või kirjust puuvillasest ehk siidkangast ja sageli ilma alaseta. Tavalisemaks kaunistuseks oli äärepits või tikand.

VÖÖ

Kõlavöö asemele tuli 19. sajandi lõpus  läikivast nahast rihm – iilerihm. Sellel oli silmapaistvalt uhke vaskpannal lukk, mis oli kaunistatud  graveeringute ja värviliste klaassilmadega.

ARGITANU

Enamvähem praeguse kuju omandas argitanu 19. sajandi lõpus. Senise tiheda ääretikandi asemel õmmeldi tanu äärde oranž villase riide riba, millele tikiti hõre geomeetriline muster. Tikkima hakati ka tanu pealaele päisele. 20. sajandi alguses lisandusid tikandisse taime- ja linnufiguurid. Esimese maailmasõja ajaks olid kunagised mütsikesed muutunud üleni lillkirjaga kaetud väikeseks paadikujuliseks kikkis tanukeseks. Koos kollase seelikuga tehti ka tanu äär kollasest villasest riidest või satäänist, millele lilled tikiti siidlõngaga. Lisaks kasutati veel poepaelu, litreid ja pitsi. 

ÜLERIIDED

Vatt-kampsun, villasärk, nipiga vatt  tuli rahvarõivastesse üheaegselt liistikuga. See oli tavaliselt valgest, punasest või mustast lõngast kootud kampsun, mille seljaosa alumine äär oli kolmnurkne. Kaeluse ja varrukasuude kant ning rinnaesine lapp olid sageli oranžist või roosast villasest riidest. Kaunistati tikandi, värvilise kandi ja siksakpaelaga, nööpide, paelte ning pitsiga.

Pikk-kuube ja kasukat kanti kohati kuni Esimese maailmasõja alguseni.

EHTED

Tavalisemateks eheteks olid kuue punase kiviga prees – kividega sõlg, millega särk kinnitati ja rinnale pandud kuhiksõlg – suur sõlg, kauss-sõlg. Preesi ja sõle vahel rippusid helmekeed.

KINDAD

Kanti endiselt valgeid vikkelkindaid. 19. sajandi lõpus hakati kuduma peenemustrilisi sõrmkindaid, kus musta kõrval oli enamasti kas oranž, roosa, sinine või muu värv. Analoogiliselt sukamustri muutumisega, hakati  ka kindamustrisse sissekuduma lille-, linnu- ja loomamotiive.

SUKAD

Sääriste ja kapetate asemele tulid sajandivahetusel kasutusele pikad sukad. Kooti nii valgeid vikkelsukki üleväät sukki, kui mustrilisi. Sajandialguse sukamuster oli põikitriibuline, geomeetriliste motiividega, sagedasti kasutati oranži ja roosat värvi. Aegamööda tuli sukamustrisse taim- ja loomaoranmenti. Esimese maailmasõja ajal hakati kuduma ühevärvilisi sukki, millele tikiti lopsakas värviline lillemuster. Et sukad alla ei vajuks seoti need altpoolt põlvi 1-3 cm laiuste ja kuni 1,5 m pikkuste värviliste sukapaeltega kinni.

KINGAD

Pastelde asemel hakati piduliku jalanõuna kandma kõrge ja hoolikalt kaunistatud jalapealse lapiga lappkingi. Esimese maailmasõja eel hakati Muhus valmistama pätte, mille pealsed tehti villasest riidest ja tallad pargitud nahast. Algul kaunistati need ristpistes ornamendiga, hiljem uhke madalpistes lilltikandiga.


Kasutatud kirjandus:

1. Kaarma Melanie, Voolmaa Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981.

2. Kurrik, Helmi. Eesti rahvarõivad. Tartu, 1938.

3. Manninen, Ilmari. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu, 1927.

4. Rullingo, Ago. Muhumaa. Loodus. Aeg. Inimene. Tallinn, 2001.

5. Soorsk, Maret. Saare maakonna rahvarõivad. Kuressaare, 2008.


Teksti koostas: Maret Soorsk